Paari päeva eest teatas PMDG, et vahelduseks tänapäevastele automatiseeritud lennukitele annavad nad peagi vahelduseks välja Douglas DC-6, kusjuures võtmetegelane selle projekti juures pärineb omaaegsest Aeroworxist, mis lõi FS2004 jaoks Beech King Air 200 – minu jaoks oli see esimene lennuk, millega kannatas lend käivitamisest viimaste süsteemide väljalülitamiseni sooritada 3D virtuaalses kokpitis tavapärase 2D kokpitis tasapinnalistel paneelidel töötamise asemel.

PMDG nimi ja kvaliteet vajab vaevalt lennusimulatsiooni huvilistele tutvustamist, küll aga väärib tähelepanu A2A Simulations, kelle kohta isegi PMDG ütleb teates, et DC-6 jääb siiski nende tasemele alla. A2A pakub klassikalisi lennukeid nagu B-17 Flying Fortress, P-40  Warhawk, P-47 Thunderbolt, Supermarine Spitfire, Boeing 377 jt. Lennukid teeb eriliseks Accu-Sim nime kandev valikuline laiendus, mille kaudu simuleeritakse lennuki funktsionaalsust maksimaalse piirini, mis personaalarvutil võimalik. Minu suur lemmik on P-40 teliku väljalaskmine ja lukustamine hüdraulikasüsteemi rikke korral – lennukit tuleb reaalse juhendi kohaselt paremale-vasakule kallutada, et telik lukustuks. Rääkimata paljudest muudest süsteemidest, mida samas viidatud videos demonstreeritakse.

Flight Simulator Xiga kaasas olev Piper J-3 Cub kahvatub A2A toodetud sama lennuki kõrval. Kui FSXis ei nõua Piperiga lendamine mingeid silmapaistvaid oskusi, siis Piper J-3 Cub + Accu-Sim kombinatsioon muudab sellelgi lennukitüübil lendamise parajaks katsumuseks: näiteks kui lihtsakoeliselt valmistatud simulaatorilennukite puhul võib kogu karburaatori jäätumise aspekti ignoreerida ja midagi ei juhtu, siis Accu-Simiga varustatud lennukitel on tagajärjed varem või hiljem möödapääsmatud. Ja lisaks kõigele muule kannavad omaette väärtust uuendused lennuki käitumises, eriti sillutamata lennuraja kasutamisel või pontoonidega varustatud mudeliga vette maandudes.

Ning millal varem on lennates olnud põhjust muretseda reisijate enesetunde pärast?