Lennusadama lennusimulaator

Lennusadama lennusimulaator. Kaader 19. mai TV3 uudistesaatest.

Nagu pildiallkirjast lugeda võib, näete üleval oleval pildil üht kahest lennusimulaatorist, mis vastavatud Lennusadamasse üles seatud. Kes on natukenegi lennusimulaatoritega kokku puutunud – neile pakub see pilt palju äratundmisrõõmu. Ekraanile projitseeritud lennukisisemus on Microsoft Flight Simulator X’iga kaasa tuleva Cessna 172 interjöör.

Simulaatoritel pole muud häda kui fakt, et nad ei tööta. Katki olemise põhjus vaatab teile kõige paljamal moel sellelt pildilt vastu.

Kuna mind küll kaasati protsessi, ent ma ei olnud hetkekski lepinguliselt seotud ega tunne vajadust avaliku raha kulutamisega seotud mittepersonaalseid asjaolusid varjata, siis pakun teile probleemist põgusat ülevaadet.

Niisiis, paar kuud tagasi võeti minuga ühe alltöövõtja poolt ühendust, et mind nende simulaatorite ehitamisse kaasata; tarkvara looma ja seadistama. Seati väga kitsas ajaraamistik (üks kuu) ning ma koostasin lennusimulaatori tarkvara projekti, dateeringuga 9. märts, mille kokkuvõte oli järgnev:

Planeeritud tarkvara koosneb kuuest komponendist:
• kasutajaliides – muuseumile sobilik lihtne kasutajaliides, mille kaudu külastaja saab tegevust valida,
• tarkvaraline lennusimulaatori platvorm – Flight Simulator X’il põhinev tugevalt modifitseeritud lennusimulaator,
• Tallinna ja lähiümbruse maastik – Maa-ameti andmekogude põhjal loodav keskmise detailsusega rekonstruktsioon.
• Lennusadam – Lennusadama kõrge detailsusega rekonstruktsioon,
• Sopwith Camel – tarkvaraline rekonstruktsioon lennukist, mis ühildub väljaehitatud kokpitiga,
• tegevused – ülesanded ja proovilepanekud, mille külastajad võivad kasutajaliidese abil valida.

Sopwith Camel Tallinna kohal. Pooleli jäänud töö.See projekt ei läinud käiku põhjusel, et hoolimata dokumendist, mis neid punkte üsna detailselt lahti kirjutas, ei olnud veel ka teise nädala lõpuks kooskõlastust täpsete tööde osas. Näiteks sai komistuskiviks Sopwith Cameli soovimine vesilennuki variandis, sest simulaatori füüsilise osana oli juba välja ehitatud kaks Camelit. Paraku jäi minu teatada uudis, et Camelit ei ole kunagi vesilennukina eksisteerinud ning nullist uue lennuki loomine (eriti aerodünaamika ja mitmesuguste muude andmedefinitsioonide mõttes) ei võimalda soovitud ajaraamistikus kogu projekti lõpetada, ja mõistagi oleks see lennundusajaloo muuseumi mõttes veel ka ajaloolise täpsuse vaatepunktist sobimatu.

Sealtmaalt ka minu osalus lõppes; enne kui õigupoolest alatagi jõudis – minupoolse soovitusega, et las Aerosofti tõsisematele töödele keskenduv osakond Aviatech võtab üle. Neil on suurem meeskond, ehk jõuavad õigeks ajaks.

Ent nagu pildilt näha, siis Aviatechi või kellegi muu kompetentsega kontakteerumise asemel mindi kergema vastupanu teed. Et see kole ja täiesti asjassepuutumatu C172 interjöör kaotada, piisanuks postitusest lennundus.ee foorumis või ükskõik millises teises virtuaalse lennunduse portaalis, neid on pea igas keeles ja igasugustele niššidele. Küsimine on tasuta, ja vastus oleks kindlasti saadud. Lõppude lõpuks ei ole uudisteklipist pärit pildil oleva räige defekti eemaldamiseks vaja ju muud kui SimObjects\Airplanes\C172\model\model.cfg failist viimane rida kustutada.

Miks seda ei tehtud? Miks ei võetud lennusimulaatorit tõsiselt ja ei eemaldatud seda ning paljusid teisi elementaarseid vigu, vaid kiirustati, et ükskõik mis tasemel rämps tööle saada?

Te ju teate vastust.

Peale Lennusadama kahe simulaatori on avalikke minuteada ainult Lennundusmuuseumis, kusjuures ka seal pandi märkimisväärne summa üsna kaheldava väärtusega seadme alla, mis konkureerib pigem Tivoli kui lähedal asuva Lennuakadeemia väljaõppesimulaatoriga. Kuivõrd nii väikeses riigis nagu Eesti püstitatakse avalikke simulaatoreid harva, siis on kohutavalt kahju, et tänaseni ei ole Eestis võimalik istuda lennuki kokpitti meenutavasse seadmesse ja saada teada, mis tunne on tõesti Sopwith Cameli, Cessna 172 või millegi muuga lennata. Selle asemel on meil nüüd maksumaksja raha eest jälle juures mitu käkki, mis lendamise matkimise mõttes kujutavad endast absoluutset nulli. Kui nad üldse käima lähevad.

A2A Spitfire. Ülekuumenenud mootori avariiklapist aurustub jahutusvedelik. Kui mootori välja lülitamisega venitada, siis see süttib.Tarkvaralistele lennusimulaatoritele annab mõtte raskus. Proovilepanek. See, et sa ei istu niisama vineerist kastis ega tiiruta juhuslikult ringi, vaid tunnetad, kuidas sinu kogenematusest tulenevalt ei juhi sina lennukit, vaid lennuk juhib sind. A2A loodud Spritfire demonstreerib seda hästi – detailselt modelleeritud mootorisüsteemid sunnivad maa peal kiirelt tegutsema. Nagu kajastavad paljud memuaarid, peab Spitfire’iga umbes kaheksa minuti jooksul mootorikäivitusest õhku tõusma, vastasel juhul kuumeneb mootor üle, sest väljalastud asendis telik blokeerib jahutusava. Hetkest, mil mootor käivitub, kell tiksub – jõuad või ei jõua?

Ja kui jõuad õhku tõusta, jätkab Spitfire kogu edasise lendamise defineerimist, nõudes iga manöövri juures arvestamist, kas see ikka tagab piisava õhuvoolu jahutusavasse või mitte. Spitfire ei andesta juhuslikku ja lahmivat lennustiili.

Igal lennuk kannab endas paljusid taolisi unikaalseid iseloomujooni. Nende otsa sattumine ja enese proovilepanek masina pirtsakuste ületamisega annab lennusimulaatorile mõtte, nii meelelahutuse kui väljaõppe plaanis. Sealt saabki alguse virtuaalsete pilootide uhkus, et “mina tean ka natuke, kuidas Spitfire lendab,” ja samastumine pilootidega, kes mälestustes Spitfire’i nõudlikkust kirjeldavad. Seeläbi kujutavad simulaatorid endast ust ja suurepärast tutvustust päris lennunduse maailma, kus igal sammul varitsevad samasugused tõkked ja eripärad, mitte aga primitiivne ideaalmaailm, kus lennuk lendab sinna, kuhu poole juhist kallutati.

EAA Wright Flyeri simulaator Kitty Hawkis, USA-s. Õige väljaehitatud osa, õige ja kohakuti lennuki interjöör ekraanil. Ning töötab.Kui kõik detailsus eemaldada ja nudida simulaator nii maha, et Sopwith Cameli aerodünaamika (üheskoos kõige muu, sealhulgas interjööriga) on üle kopeeritud hoopis teiste omadustega Cessna 172 pealt, siis mis jääb alles? Kõigest ilus liikuv pilt. Väikestele lastele kahtlemata meeldib, nagu meeldivad ka kiigud ja karussellid, ent museaalset ja tõsisemat elamuslikku väärtust napib.

Õigupoolest võiks küsida, et milleks neid käkk-simulaatoreid üldse vaja on? Sama hästi võiks kodus arvuti ees Google Earthis maakaarti edasi-tagasi lohistada ja ette kujutada, et sel on midagi lendamisega ühist.

Linnukeste kirja saamise nimel tehtud lennusimulaatorite puhul valmistab kõige suuremat kurvastust ikka ja jälle asjaolu, et selle loojad ei võtnud ülesannet tõsiselt ja lasid haruldasel võimalusel arutult raisku minna.