Nagu pildiallkirjast lugeda võib, näete üleval oleval pildil üht kahest lennusimulaatorist, mis vastavatud Lennusadamasse üles seatud. Kes on natukenegi lennusimulaatoritega kokku puutunud – neile pakub see pilt palju äratundmisrõõmu. Ekraanile projitseeritud lennukisisemus on Microsoft Flight Simulator X’iga kaasa tuleva Cessna 172 interjöör.

Simulaatoritel pole muud häda kui fakt, et nad ei tööta. Katki olemise põhjus vaatab teile kõige paljamal moel sellelt pildilt vastu.

Kuna mind küll kaasati protsessi, ent ma ei olnud hetkekski lepinguliselt seotud ega tunne vajadust avaliku raha kulutamisega seotud mittepersonaalseid asjaolusid varjata, siis pakun teile probleemist põgusat ülevaadet.

Niisiis, paar kuud tagasi võeti minuga ühe alltöövõtja poolt ühendust, et mind nende simulaatorite ehitamisse kaasata; tarkvara looma ja seadistama. Seati väga kitsas ajaraamistik (üks kuu) ning ma koostasin lennusimulaatori tarkvara projekti, dateeringuga 9. märts, mille kokkuvõte oli järgnev:

Planeeritud tarkvara koosneb kuuest komponendist:
• kasutajaliides – muuseumile sobilik lihtne kasutajaliides, mille kaudu külastaja saab tegevust valida,
• tarkvaraline lennusimulaatori platvorm – Flight Simulator X’il põhinev tugevalt modifitseeritud lennusimulaator,
• Tallinna ja lähiümbruse maastik – Maa-ameti andmekogude põhjal loodav keskmise detailsusega rekonstruktsioon.
• Lennusadam – Lennusadama kõrge detailsusega rekonstruktsioon,
• Sopwith Camel – tarkvaraline rekonstruktsioon lennukist, mis ühildub väljaehitatud kokpitiga,
• tegevused – ülesanded ja proovilepanekud, mille külastajad võivad kasutajaliidese abil valida.

See projekt ei läinud käiku põhjusel, et hoolimata dokumendist, mis neid punkte üsna detailselt lahti kirjutas, ei olnud veel ka teise nädala lõpuks kooskõlastust täpsete tööde osas. Näiteks sai komistuskiviks Sopwith Cameli soovimine vesilennuki variandis, sest simulaatori füüsilise osana oli juba välja ehitatud kaks Camelit. Paraku jäi minu teatada uudis, et Camelit ei ole kunagi vesilennukina eksisteerinud ning nullist uue lennuki loomine (eriti aerodünaamika ja mitmesuguste muude andmedefinitsioonide mõttes) ei võimalda soovitud ajaraamistikus kogu projekti lõpetada, ja mõistagi oleks see lennundusajaloo muuseumi mõttes veel ka ajaloolise täpsuse vaatepunktist sobimatu.

Sealtmaalt ka minu osalus lõppes; enne kui õigupoolest alatagi jõudis – minupoolse soovitusega, et las Aerosofti tõsisematele töödele keskenduv osakond Aviatech võtab üle. Neil on suurem meeskond, ehk jõuavad õigeks ajaks.

Ent nagu pildilt näha, siis Aviatechi või kellegi muu kompetentsega kontakteerumise asemel mindi kergema vastupanu teed. Et see kole ja täiesti asjassepuutumatu C172 interjöör kaotada, piisanuks postitusest lennundus.ee foorumis või ükskõik millises teises virtuaalse lennunduse portaalis, neid on pea igas keeles ja igasugustele niššidele. Küsimine on tasuta, ja vastus oleks kindlasti saadud. Lõppude lõpuks ei ole uudisteklipist pärit pildil oleva räige defekti eemaldamiseks vaja ju muud kui SimObjects\Airplanes\C172\model\model.cfg failist viimane rida kustutada.

Miks seda ei tehtud? Miks ei võetud lennusimulaatorit tõsiselt ja ei eemaldatud seda ning paljusid teisi elementaarseid vigu, vaid kiirustati, et ükskõik mis tasemel rämps tööle saada?

Te ju teate vastust.

Peale Lennusadama kahe simulaatori on avalikke minuteada ainult Lennundusmuuseumis, kusjuures ka seal pandi märkimisväärne summa üsna kaheldava väärtusega seadme alla, mis konkureerib pigem Tivoli kui lähedal asuva Lennuakadeemia väljaõppesimulaatoriga. Kuivõrd nii väikeses riigis nagu Eesti püstitatakse avalikke simulaatoreid harva, siis on kohutavalt kahju, et tänaseni ei ole Eestis võimalik istuda lennuki kokpitti meenutavasse seadmesse ja saada teada, mis tunne on tõesti Sopwith Cameli, Cessna 172 või millegi muuga lennata. Selle asemel on meil nüüd maksumaksja raha eest jälle juures mitu käkki, mis lendamise matkimise mõttes kujutavad endast absoluutset nulli. Kui nad üldse käima lähevad.

Tarkvaralistele lennusimulaatoritele annab mõtte raskus. Proovilepanek. See, et sa ei istu niisama vineerist kastis ega tiiruta juhuslikult ringi, vaid tunnetad, kuidas sinu kogenematusest tulenevalt ei juhi sina lennukit, vaid lennuk juhib sind. A2A loodud Spritfire demonstreerib seda hästi – detailselt modelleeritud mootorisüsteemid sunnivad maa peal kiirelt tegutsema. Nagu kajastavad paljud memuaarid, peab Spitfire’iga umbes kaheksa minuti jooksul mootorikäivitusest õhku tõusma, vastasel juhul kuumeneb mootor üle, sest väljalastud asendis telik blokeerib jahutusava. Hetkest, mil mootor käivitub, kell tiksub – jõuad või ei jõua?

Ja kui jõuad õhku tõusta, jätkab Spitfire kogu edasise lendamise defineerimist, nõudes iga manöövri juures arvestamist, kas see ikka tagab piisava õhuvoolu jahutusavasse või mitte. Spitfire ei andesta juhuslikku ja lahmivat lennustiili.

Igal lennuk kannab endas paljusid taolisi unikaalseid iseloomujooni. Nende otsa sattumine ja enese proovilepanek masina pirtsakuste ületamisega annab lennusimulaatorile mõtte, nii meelelahutuse kui väljaõppe plaanis. Sealt saabki alguse virtuaalsete pilootide uhkus, et “mina tean ka natuke, kuidas Spitfire lendab,” ja samastumine pilootidega, kes mälestustes Spitfire’i nõudlikkust kirjeldavad. Seeläbi kujutavad simulaatorid endast ust ja suurepärast tutvustust päris lennunduse maailma, kus igal sammul varitsevad samasugused tõkked ja eripärad, mitte aga primitiivne ideaalmaailm, kus lennuk lendab sinna, kuhu poole juhist kallutati.

Kui kõik detailsus eemaldada ja nudida simulaator nii maha, et Sopwith Cameli aerodünaamika (üheskoos kõige muu, sealhulgas interjööriga) on üle kopeeritud hoopis teiste omadustega Cessna 172 pealt, siis mis jääb alles? Kõigest ilus liikuv pilt. Väikestele lastele kahtlemata meeldib, nagu meeldivad ka kiigud ja karussellid, ent museaalset ja tõsisemat elamuslikku väärtust napib.

Õigupoolest võiks küsida, et milleks neid käkk-simulaatoreid üldse vaja on? Sama hästi võiks kodus arvuti ees Google Earthis maakaarti edasi-tagasi lohistada ja ette kujutada, et sel on midagi lendamisega ühist.

Linnukeste kirja saamise nimel tehtud lennusimulaatorite puhul valmistab kõige suuremat kurvastust ikka ja jälle asjaolu, et selle loojad ei võtnud ülesannet tõsiselt ja lasid haruldasel võimalusel arutult raisku minna.

Selle litsentsi eeliseks on asjaolu, et korraga ei pea aasta jagu ette ostma, vaid tasu võetakse iga kuu eraldi arvelt maha ning mistahes ajal võib kasutamise leppetrahvide ja muu jamata lõpetada. Kui vaadata PMDG, Aerosofti jt suhtumist Prepar3Dsse, millele juba praegu tõstetakse üle paljusid FSXile loodud lennukeid ja lennujaamu, siis väga suure tõenäosusega on Prepar3D tõsisema lennusimulatsiooni tulevikutee ja sel tasub kindlasti silma peal hoida.

Jälgimisväärset leiab ka lennujaamade vallas – töös on Mega Airport Helsinki, mille kohta täpsemat informatsiooni saab Aerosofti foorumist, kusjuures hinnaks planeeritakse 20 euro piirkonda. Samast hinnaklassist on juba aga välja antud midagi veel kodulähedasemat – Jetstream 31. Ei ole veel lähemalt tutvunud, ent avaliku info järgi näib mõnevõrra ülehinnatud, samas võib ise BAe Panel Projecti Jetstreami kokpitti ja uue Jetstreami mudeli FS2004 versiooni kombineerides kvaliteetse koosluse saada. Tooteinfost väärib väljatõstmist asjaolu, et lennuk tuleb juba tootja poolt teiste hulgas Aviese värvides.

Varasemal korral mainitud Accu-Simist tuli vahepeal välja üldotstarbeline Accu-Feel, mis lisab mitmesuguseid efekte kõikidele FSXi lennukitele. Seejuures näiteks vesilennukite käitumine vees muutub suure sammu võrra reaalsemaks. Demonstratsioone näeb tutvustusvideost.

Paari päeva eest teatas PMDG, et vahelduseks tänapäevastele automatiseeritud lennukitele annavad nad peagi vahelduseks välja Douglas DC-6, kusjuures võtmetegelane selle projekti juures pärineb omaaegsest Aeroworxist, mis lõi FS2004 jaoks Beech King Air 200 – minu jaoks oli see esimene lennuk, millega kannatas lend käivitamisest viimaste süsteemide väljalülitamiseni sooritada 3D virtuaalses kokpitis tavapärase 2D kokpitis tasapinnalistel paneelidel töötamise asemel.

PMDG nimi ja kvaliteet vajab vaevalt lennusimulatsiooni huvilistele tutvustamist, küll aga väärib tähelepanu A2A Simulations, kelle kohta isegi PMDG ütleb teates, et DC-6 jääb siiski nende tasemele alla. A2A pakub klassikalisi lennukeid nagu B-17 Flying Fortress, P-40  Warhawk, P-47 Thunderbolt, Supermarine Spitfire, Boeing 377 jt. Lennukid teeb eriliseks Accu-Sim nime kandev valikuline laiendus, mille kaudu simuleeritakse lennuki funktsionaalsust maksimaalse piirini, mis personaalarvutil võimalik. Minu suur lemmik on P-40 teliku väljalaskmine ja lukustamine hüdraulikasüsteemi rikke korral – lennukit tuleb reaalse juhendi kohaselt paremale-vasakule kallutada, et telik lukustuks. Rääkimata paljudest muudest süsteemidest, mida samas viidatud videos demonstreeritakse.

Flight Simulator Xiga kaasas olev Piper J-3 Cub kahvatub A2A toodetud sama lennuki kõrval. Kui FSXis ei nõua Piperiga lendamine mingeid silmapaistvaid oskusi, siis Piper J-3 Cub + Accu-Sim kombinatsioon muudab sellelgi lennukitüübil lendamise parajaks katsumuseks: näiteks kui lihtsakoeliselt valmistatud simulaatorilennukite puhul võib kogu karburaatori jäätumise aspekti ignoreerida ja midagi ei juhtu, siis Accu-Simiga varustatud lennukitel on tagajärjed varem või hiljem möödapääsmatud. Ja lisaks kõigele muule kannavad omaette väärtust uuendused lennuki käitumises, eriti sillutamata lennuraja kasutamisel või pontoonidega varustatud mudeliga vette maandudes.

Ning millal varem on lennates olnud põhjust muretseda reisijate enesetunde pärast?

Samal päeval tulevad müügile kolm lisa:

• Hawaii Adventure Pack, 19,20 € – sisaldab ülejäänud Hawaii arhipelaagi saari ja RV-6a lennukit.
• Maule M-7-260C, 14,40 € – sama lennuk, mis oli FSXiga tasuta kaasas.
• North American P-51 Mustang, 7,68 € – ainult välimudel, st sisevaadet ega instrumente ei ole, mõeldud ainult väljast lendamiseks. Sama mudel, mis oli FSXiga tasuta kaasas.

Kõik kokku 41,28 €.

Kui FSX kuus aastat tagasi välja tuli, maksis see küll ca 55 €, aga see-eest oli kaasas:

• täisfunktsionaalsusega lennusimulaatori platvorm, mis sisaldas
  • reaalajas ilmauuendusi,
  • lihtsat lennuplaneerijat,
  • lennuinfo andmebaasi (24 000 lennuvälja üle maailma, sh isegi Rapla ja Ruhnu; raadiomajakad, õhuruumide piirid, lennuteed, lähenemisprotseduurid),
  • kogu maailma katvat geograafilise info andmebaasi (aluseks maastikule),
  • simuleeritud lennujuhtimist,
  • simuleeritud muud lennuliiklust.
• Software Development Kit (SDK), millega kõik huvilised lennusimulaatorit mitmekülgselt täiendada said (näiteks anti nii Soomes kui Venemaal välja kohaliku simuleeritud lennuliikluse paketid, mis tõid simulaatorisse päriselt sealkandis lendavad lennukitüübid koos õigete lennuplaanide ja lennukimudelitega),
• 22 lennukit ja 2 helikopterit.

Kui hakata jupi kaupa sisu kokku ostma, siis tuleb FSXiga võrreldav tase meeletu hinnaga, ja lõpuks oled ikkagi alles default tasemel, kust edasi ei saa minna, sest MS Flightile ei tule praeguse info järgi SDK-d, millele tuginedes entusiastid mängust simulaatori teeksid.

Milleks siis üldse vaevuda?

Vene Avsimmi sirvides jäi hiljuti silma, et vahepeal tuli märkamatult välja tõsine uuendus Pannon Wingsi Turboletile, peaasjalikult virtuaalse kokpiti kvaliteedi tõstmise vallas. Pilte näeb foorumiarutelus, alla saab laadida siit. Töötab, tõsi, ainult FS2004 peal – FSXis paistavad paneeliservad kohati läbi ja lennuki virtuaalne kokpit on defektne. Pannon Wingsilt pole probleemi lahendamise kergusest hoolimata uuendust tulnud. Natuke lohutust pakub see, et ühel meeskonnal on praegu käsil nullist alates uue L-410 loomine FSXile, aga see on praegu veel väga varastes järkudes, keskendudes välimudeli geomeetria loomisele (millele lisaks tuleb luua tekstuurilehed, mis mudeli peale laadida; virtuaalne kokpit, paneelid, aerodünaamika andmefail).

Küll aga saab varsti AN-28ga lennata, SimHangarist leiab juba päris kaugele välja töötatud lennuki pildid. Kokpit jätab liiga joonistatud mulje pärast soovida (pildid: päevane, öine), aga eks AN-28 oma 270m hoojooksu ja 175m pidurdusjooksuga ole paras Luklasse või mujale ekstreemsesse kohta maandumiseks, kus instrumentaallennust nagunii juttugi ei ole.

Fly Away Simulation jagab põhjalikumat infot MS Flighti kohta. Kõige olulisem aspekt:

The game will be free, and will offer more content to those that use the Games for Windows Live feature, and those willing to pay small fees for new aircraft, mission packs etc. The game will feature it’s own marketplace, with content regulated by Microsoft. There will be no scenery development kit and hence no user created content.

Selle kohta on mul öelda ainult üht: X-Plane 10 maksab praegu 62 €, saadaval ka demo. Või alternatiivina Prepar3D, ühekordselt 385 € või 7,7 € kuus (Prepar3D on Lockheed Martini poolt edasiarendatud FSX; testijateks värvatud rahvas räägib, et praegu töös olev versioon 2.0 tuleb kickass).

PS. John Venema (Orbixi meeskonnast, MS Flightiga juba ammusest ajast seotud) hakkas Avsimis südant puistama. Keda vähegi huvitab, kuidas asjad on, miks nad nii on ja mis saab edasi – soovitan lugeda.

Oli X-Plane 10, Wilga, 737 PIC Evolution.

Kuigi Digital Aviationi ja Aerosofti koostöös valmima pidav CRJ-900 on arenduspõrgusse kinni jäänud, siis on õhkõrnu vihjeid, et jaanuaris-veebruaris võib neilt siiski lendavat pliiatsit oodata. Palju julgustavam on aga Microsoft Flighti staatus; jaanuari teises pooles peaks see olema juba nii küps, et läheb lahti lõplik testimine, mis paari kuuga viib valmis tooteni.

Kui varem sihtis Microsoft sügist (ja eriti jõule), siis sedapuhku võib uut simulaatorit oodata kevadel. X-Plane toetub küll propelleri labade osa teooriale ja seetõttu simuleerib konkurentsitult kõige paremini lennukit tema hetkeseisundis (arvestades täpselt nt täiendavat õhutakistust, mille tekitavad suure kallaku all automaatselt tõusvad spoilerid), aga kuna X-Plane elab sertifitseeritud simulaatoritelt tõusvalt tulult, siis visuaalse külje poolest sörgitakse Microsofti sabas: mõnest aspektist üllatab X-Plane detailsusega, teisalt aga meenutavad mäeahelike kandilised tipud FS2000 päevi.

Oma osa on ka X-Plane’i peamisel arendajal Austin Meyeril, kes eelistab fotoreaalsusele sünteetilisust, st näiteks maastiku katmisel peaks tema nägemuse kohaselt lähtuma digitaalsest kaardist, mille simulaator joonistab reaalajas kolmemõõtmeliseks maastikuks, kasutades tüüppõldude, tüüpteede, tüüpjõgede graafikat. FTXi fotoreaalne lähenemine annab vähemalt praeguse X-Plane’i taseme juures kätte märkimisväärselt tõetruuma elamuse.

Lõik VATEUDi avaldusest:

Estonia is currently an unofficial vACC. As part of a new initiative to bring online presence to current dormant or non-existant areas of VATEUD, please note that as of today (16 Mar 2011) and until further notice, these may be manned at will by anyone regardless of which vACC they belong to within the European Division. In other words, members can control as per their GRP2 rating requirement at any time they so wish without the need to sign up as Visiting Controllers. This policy will be reviewed in 3 months time.

2011. aasta paistab tulevat üle ootuste positiivne. Ehkki Aerosoft Flight Simulator 2012 arendus toppab, on Aerosofti ja Thunderworksi koostööna valmimas Jet Thunder, mille poolikuid tööversioone katsetajad kiidavad, sest arendajad on niisama mängu asemel midagi tõsisemat luua. Väljaandmine toppabki probleemide taga nagu lennukite ebarealistlik maapealne liikumine, mida Electronic Arts või muu suurkorporatsioon tilulilu pähe ignoreeriks.

Microsoft lõpetas Flight Simulator sarja, aga asemele lõi uue, Microsoft Flight. Ekraanipildid ei jäta kahtlustki, et see on MSFSi otsene edasiarendus. Hea õnne korral töötavad sellel ka FSXile loodud lisad. Kinnitamata andmetel võib Flight‘i oodata selle aasta jõuludeks.

MSFS baasil arendab Lockheed Martin Prepar3D‘d, aga see on sihitud otseselt tõsistele stendisimulaatoritele ja kodukasutuses jääb alla isegi FSXile. Prepar3D uuendused seisnevad peamiselt sensorite integreerimise vallas (nt saab simuleerida infrapunakaamerat), millel väljaspool õppekeskkonda suuremat väärtust pole.

Kõige tähtsamaks uuenduseks pean sel aastal ilmuvat X-Plane‘i 10. versiooni, millega X-Plane kahtlemata kinnistab edumaa teiste simulaatorite ees. Läbi oma 18-aastase ajaloo on X-Plane olnud ainus tõsine laiatarbe simulaator, mis ei kasuta simulatsiooni alusena Bruce Artwicki poolt 1980ndatel välja töötatud ning MSFSis ja paljudes teistes mängudes/simulaatorites kasutatavaid süsteeme nagu andmetabelite põhjal käitumise ennustamine (nt õhutakistus 100 km/h, 200 km/h, 300 km/h jne juures), vaid reaalselt analüüsib lennukile mõjuvaid jõudusid. Selleks lõigutakse Blade element theory põhjal lennuk väiksemateks tükkideks, määratakse igale tükile mõjuvad jõud ja summeeritakse need üldiseks lennuki liikumiseks.

Käitumise simuleerimine lennuki reaalse hetkeseisundi põhjal (tüüride asend jms) on ühtlasi üheks põhjuseks, miks USA Föderaalne Lennundusamet (FAA) lubab X-Plane‘i kasutada kõrgematel õppetasemetel kui niisama instrumentide tundmaõppimine, mida pakuvad teised simulaatorid. X-Plane on erakordselt tõelähedane simulaator, mis väärib proovimist iga endast lugu pidava virtuaalse lendaja poolt. Miinusena, mõistagi, ei ole sellele MSFSiga võrreldes ligilähedaseltki sama hulka lennukeid, lennujaamu ja teisi lisasid, nii et päris igapäevast kasutamist X-Plane veel ei võimalda.

Kui varasemalt ei ole X-Plane’i visuaalne külg kuigi head muljet jätnud, siis ekraanipildid 10. versioonis automaatselt digitaalkaartide põhjal genereeritud hoonestusest ja haljastusest (nn AutoGen) on lihtsalt muljetavaldavad. Kuigi ma töötan praegu igapäevaselt Prepar3D kallal samas valdkonnas, pean ausalt tunnistama, et seni ei pidanud ma viidatud pildil nähtavat kvaliteeti automaatse genereerimise põhjal võimalikukski. Tavalistest kuubiku-kujulistest hoonetest nagu MSFSis on see tõsine hüpe edasi. Soovitan kindlasti proovida.

tüübipädevus – oskus lennata antud õhusõidukiga, süsteemide ja protseduuride tundmine.

JH Group juhtkond